Ma olen alati uskunud, et mõtetel on suur jõud ning kõik, mis on vaimne, siis seda on võimalik mõjutada ja kontrollida. Uskumatu, kui raske oli siiski möödunud nädal, kui tegin 5 aastat kestnud bakalaureuseõppe viimase koolipingutuse ja kohe samal nädalal püüdsin end ka MKl sidruniks pigistada. Kaks selle aasta või miks mitte ka elu olulisimat sündmust leidsid aset täpselt samal nädalal.
EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise erialal saab valida, kas sooritada lõpueksam või kirjutada bakalaureuse töö. Otsustasin, et lõpueksam nõuab kokkuvõttes vähem aega. Mu kalkulatsioonid näitasid, et saan õppeained korratud ja selgeks intensiivselt õppides umbes kümne päevaga. MMi katsevõistlused Eestis olid umbes-täpselt kümme päeva enne eksamit. Olen uhke seal joostud lühirajal nii liidrile kaotatud aja kui lõppkoha üle. See oli väga tugev jooks ja andis palju motivatsiooni järgmistel võistustel hea soorituse tegemiseks. Pärast katsevõistluseid keskendusin täielikult kooli lõpetamisele - õppisin une-, töö-, treening- ja puhketundide arvelt. Jätsin Balti MVle minemata. Kokku oli vaja korrata / selgeks saada 11 õppeainet finantsist ja turundusest makro- ja mikroökonoomikani.
Päev enne MK esimest starti ma ei keskendunud ja puhanud nagu üks tubli sportlane peaks tegema, vaid istusin hommikust õhtuni koolis ning andsin endast kõik võimaliku, et tõestada, et olen bakalaureuse kraadi vääriline. Viimane materjalide kordamine, 2h kirjaliku eksami esimene osa, kiire hingetõmme ja paari detaili kordamine, 2h kirjaliku eksami teine osa, kiire söök ja hingetõmme ja suuliseks eksamiks valmistumine, suuline eksam - korralik 8-tunnine tööpäev!
Töö sai küll tehtud, kuid sisse jäi näriv tunne, sest ma polnud absoluutselt kindel, milline saab olema tulemus. Mõnes mõttes oli hea tunne, et kohustuslik samm on tehtud, aga samas meenus nii palju, mida oleks paremini soovinud teha (perfektsionist nagu ma olen). Mind valdas pinge langus ja samas mure puudujääkide pärast. Segadus, et kas kogu see pingutus ja ohverdus tasus ära või läks tühja, oli suur.
Pikalt mõtlemiseks aga aega ei olnud. Pakkisin kiirelt asjad ja tõttasin laevale. Nüüd oli oluline kool unustada ja võtta end kiirelt kokku MK sprinditeate avavahetuseks.
Jõudsin hilja õhtul Helsingisse ja juba järgmisel päeval sõitsime Turkusse. Mäletasin, et hoiatasin pärast katsevõistluseid koondise treenerit ette, et ma ei tea, milline on mu füüsiline vorm. Siiski otsustati, et võiksin vahelduseks avavahetust joosta. Sisimas lootsin ka ise, et kui hull see ikka saab olla ja küll ma pingutan! Möödunud aastal Ungaris üliõpilaste MMil ju sai isegi liidrina lõpetatud. Kõik on võimalik.
Aga nii väga, kui ma ei oleks ka tahtnud, siis ma ei suutnud end isegi anaeroobsesse tsooni sundida. Läbisin raja ilma igasuguse kiiruseta. Nägin, et ollakse pettunud, sest olin liidergrupist liiga palju maas. Vabandasin ja lootsin vaid, et järgmisel päeval sprindi kvalifikatsioonis on kõik parem.
Sprinditeate tulemused.
Võtsin end taas nii kokku kui suutsin ja püüdsin enda parima võimaliku soorituse teha. Plaan oli alustada vaimselt pingeid panemata, rahulikult otsuseid langetades ja küll tempo ise tõuseb. Teadsin, et jooksukiirus on nii nagu on ja jääb vaid loota, et sprinditeade aitas hingamist ja jalgasid lahti joosta.
Rajal märkasin, kuidas ma ei saa kaardilt infot kätte. Seisin ühes ristis, vaatasin kaarti ja vaatasin ette ning ma ei saanud lihtsalt aru, miks ei klapi. Selgus, et ma ei näinud kaardil KOLME aeda. Kuigi ma seisin! Kaotasin lugemisvea tõttu palju sekundeid, kuid see ei jäänud ainsaks suuremaks veaks. Siiski hiljem selgus, et ka puhta jooksuga oleks finaali vaid õige napilt edasi pääsenud ... kui üldse.
Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.
Sain nüüd kaks päeva puhkamiseks ja metsaks vaimu valmis seadmiseks. Tundsin, et füüsiliselt läheb juba enesetunne kergemaks. Katsevõistlustel oli samuti näha, et maksimaalne jooksukiirus ei ole hetkel laes, kuid kuna kevadel on korralik põhi laotud, siis metsas hea soorituse tegemiseks on tempo väga piisav. Olin väga optimistlik, sest kõik võimalused olid MKl hea jooksu tegemiseks olemas.
Lühirada jõudis kätte. Tundsin, et olen valmis ja võistlusjanune. Rajal aga selgus, et ma ei saa jälle kaardilt infot kätte. Ma ei suutnud valida õigeid vaheorientiire, mille abil kiirelt ja veatult punkti jõuda. Tegin täiesti segased etapivalikud ja viisin need kaootiliselt ellu. Seejuures mitme punktiga ka korralik viga. Tunne oli justkui oleks möödunud aasta olukord tagasi, kus terve hooaeg ei leidnud oma head rütmi. Aga see oli mul ju olemas vaid kümme päeva tagasi! Kuhu see kadus!?
Lühiraja tulemused.
Lühiraja GPS-teekonnad.
Olin pärast lühirada nõutu. Olin mures ja murtud. Õhtul ühel hetkel tundsin, kuidas kogunenud pinge trügib vägisi välja. Olen aus, et nutsin korralikult. Olin terve nädal algusest peale end iga päev maksimaalselt kokku võtnud ja tühjaks pigistanud ning ükski tulemus ei vastanud sellele, milleks tundsin olevat võimeline. Eksami tulemust ma tegelikult ei teadnudki veel, aga juba mõtlesin igaks juhuks B, C, D ja X plaane välja. Väga raske on iga päev end uuesti kokku võtta ja jälle pikki pead saada.
Otsustasin, et pühapäeval ma ei lähe tavarajale end lõhkuma. Ma ei jookse seda MMil ja puudub igasugune point. Mul oli puhkust vaja ja nii kiirelt kui võimalik, sest suurvõistluseni on vaid loetud päevad.
Ma ei valmistunud MKks absoluutselt, vaid lihtsalt läksin kohale lootes, et asjad lähevad iseenesest paika ja saan kiirelt õige orienteerumistunde tagasi. See ei juhtunud. Kui vaim on väsinud ja valmisolek ei ole saavutatud, siis on äärmiselt keeruline kaardiga kontakti saavutada. Samas usun, et MK oli väärtuslik õppetund nüüd üks kuu enne koduseid suurvõistluseid, millega seoses tahtmatult tekib erinevaid pingeid. Võib-olla on hea, kui on värskelt meenutatud, mida tähendab stressi, ootuste ja lootustega üle pingutamine.
See oli karm nädal, kuid juba teisipäeval ehk kõigest kolm päeva pärast MK lühirada jooksin Eesti metsas ja see tunne oli imeline! Ma olin oma mullis tagasi, tempo oli väga hea ja kõik sujus. Ning loetud minutid pärast treeningut sain teada ka eksami tulemuse. Sain väga-väga turvaliselt selle sooritatud! Oh, seda õnne!
Viimane väga karm koolipingutus tasus ära. Olen üli-üliõnnelik, et kaua tehtud kaunikene bakalaureuse diplom on vaid ühe allkirja kaugusel. Tunnen, et nüüd on kõik mõtted päriselt ainult MMil.
Täiskäigul edasi.
28 päeva.
EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise erialal saab valida, kas sooritada lõpueksam või kirjutada bakalaureuse töö. Otsustasin, et lõpueksam nõuab kokkuvõttes vähem aega. Mu kalkulatsioonid näitasid, et saan õppeained korratud ja selgeks intensiivselt õppides umbes kümne päevaga. MMi katsevõistlused Eestis olid umbes-täpselt kümme päeva enne eksamit. Olen uhke seal joostud lühirajal nii liidrile kaotatud aja kui lõppkoha üle. See oli väga tugev jooks ja andis palju motivatsiooni järgmistel võistustel hea soorituse tegemiseks. Pärast katsevõistluseid keskendusin täielikult kooli lõpetamisele - õppisin une-, töö-, treening- ja puhketundide arvelt. Jätsin Balti MVle minemata. Kokku oli vaja korrata / selgeks saada 11 õppeainet finantsist ja turundusest makro- ja mikroökonoomikani.
Päev enne MK esimest starti ma ei keskendunud ja puhanud nagu üks tubli sportlane peaks tegema, vaid istusin hommikust õhtuni koolis ning andsin endast kõik võimaliku, et tõestada, et olen bakalaureuse kraadi vääriline. Viimane materjalide kordamine, 2h kirjaliku eksami esimene osa, kiire hingetõmme ja paari detaili kordamine, 2h kirjaliku eksami teine osa, kiire söök ja hingetõmme ja suuliseks eksamiks valmistumine, suuline eksam - korralik 8-tunnine tööpäev!
Töö sai küll tehtud, kuid sisse jäi näriv tunne, sest ma polnud absoluutselt kindel, milline saab olema tulemus. Mõnes mõttes oli hea tunne, et kohustuslik samm on tehtud, aga samas meenus nii palju, mida oleks paremini soovinud teha (perfektsionist nagu ma olen). Mind valdas pinge langus ja samas mure puudujääkide pärast. Segadus, et kas kogu see pingutus ja ohverdus tasus ära või läks tühja, oli suur.
Pikalt mõtlemiseks aga aega ei olnud. Pakkisin kiirelt asjad ja tõttasin laevale. Nüüd oli oluline kool unustada ja võtta end kiirelt kokku MK sprinditeate avavahetuseks.
Jõudsin hilja õhtul Helsingisse ja juba järgmisel päeval sõitsime Turkusse. Mäletasin, et hoiatasin pärast katsevõistluseid koondise treenerit ette, et ma ei tea, milline on mu füüsiline vorm. Siiski otsustati, et võiksin vahelduseks avavahetust joosta. Sisimas lootsin ka ise, et kui hull see ikka saab olla ja küll ma pingutan! Möödunud aastal Ungaris üliõpilaste MMil ju sai isegi liidrina lõpetatud. Kõik on võimalik.
Aga nii väga, kui ma ei oleks ka tahtnud, siis ma ei suutnud end isegi anaeroobsesse tsooni sundida. Läbisin raja ilma igasuguse kiiruseta. Nägin, et ollakse pettunud, sest olin liidergrupist liiga palju maas. Vabandasin ja lootsin vaid, et järgmisel päeval sprindi kvalifikatsioonis on kõik parem.
Sprinditeate tulemused.
Võtsin end taas nii kokku kui suutsin ja püüdsin enda parima võimaliku soorituse teha. Plaan oli alustada vaimselt pingeid panemata, rahulikult otsuseid langetades ja küll tempo ise tõuseb. Teadsin, et jooksukiirus on nii nagu on ja jääb vaid loota, et sprinditeade aitas hingamist ja jalgasid lahti joosta.
Rajal märkasin, kuidas ma ei saa kaardilt infot kätte. Seisin ühes ristis, vaatasin kaarti ja vaatasin ette ning ma ei saanud lihtsalt aru, miks ei klapi. Selgus, et ma ei näinud kaardil KOLME aeda. Kuigi ma seisin! Kaotasin lugemisvea tõttu palju sekundeid, kuid see ei jäänud ainsaks suuremaks veaks. Siiski hiljem selgus, et ka puhta jooksuga oleks finaali vaid õige napilt edasi pääsenud ... kui üldse.
Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.
Sain nüüd kaks päeva puhkamiseks ja metsaks vaimu valmis seadmiseks. Tundsin, et füüsiliselt läheb juba enesetunne kergemaks. Katsevõistlustel oli samuti näha, et maksimaalne jooksukiirus ei ole hetkel laes, kuid kuna kevadel on korralik põhi laotud, siis metsas hea soorituse tegemiseks on tempo väga piisav. Olin väga optimistlik, sest kõik võimalused olid MKl hea jooksu tegemiseks olemas.
Lühirada jõudis kätte. Tundsin, et olen valmis ja võistlusjanune. Rajal aga selgus, et ma ei saa jälle kaardilt infot kätte. Ma ei suutnud valida õigeid vaheorientiire, mille abil kiirelt ja veatult punkti jõuda. Tegin täiesti segased etapivalikud ja viisin need kaootiliselt ellu. Seejuures mitme punktiga ka korralik viga. Tunne oli justkui oleks möödunud aasta olukord tagasi, kus terve hooaeg ei leidnud oma head rütmi. Aga see oli mul ju olemas vaid kümme päeva tagasi! Kuhu see kadus!?
Lühiraja tulemused.
Lühiraja GPS-teekonnad.
Olin pärast lühirada nõutu. Olin mures ja murtud. Õhtul ühel hetkel tundsin, kuidas kogunenud pinge trügib vägisi välja. Olen aus, et nutsin korralikult. Olin terve nädal algusest peale end iga päev maksimaalselt kokku võtnud ja tühjaks pigistanud ning ükski tulemus ei vastanud sellele, milleks tundsin olevat võimeline. Eksami tulemust ma tegelikult ei teadnudki veel, aga juba mõtlesin igaks juhuks B, C, D ja X plaane välja. Väga raske on iga päev end uuesti kokku võtta ja jälle pikki pead saada.
Otsustasin, et pühapäeval ma ei lähe tavarajale end lõhkuma. Ma ei jookse seda MMil ja puudub igasugune point. Mul oli puhkust vaja ja nii kiirelt kui võimalik, sest suurvõistluseni on vaid loetud päevad.
Ma ei valmistunud MKks absoluutselt, vaid lihtsalt läksin kohale lootes, et asjad lähevad iseenesest paika ja saan kiirelt õige orienteerumistunde tagasi. See ei juhtunud. Kui vaim on väsinud ja valmisolek ei ole saavutatud, siis on äärmiselt keeruline kaardiga kontakti saavutada. Samas usun, et MK oli väärtuslik õppetund nüüd üks kuu enne koduseid suurvõistluseid, millega seoses tahtmatult tekib erinevaid pingeid. Võib-olla on hea, kui on värskelt meenutatud, mida tähendab stressi, ootuste ja lootustega üle pingutamine.
See oli karm nädal, kuid juba teisipäeval ehk kõigest kolm päeva pärast MK lühirada jooksin Eesti metsas ja see tunne oli imeline! Ma olin oma mullis tagasi, tempo oli väga hea ja kõik sujus. Ning loetud minutid pärast treeningut sain teada ka eksami tulemuse. Sain väga-väga turvaliselt selle sooritatud! Oh, seda õnne!
Viimane väga karm koolipingutus tasus ära. Olen üli-üliõnnelik, et kaua tehtud kaunikene bakalaureuse diplom on vaid ühe allkirja kaugusel. Tunnen, et nüüd on kõik mõtted päriselt ainult MMil.
Täiskäigul edasi.
28 päeva.
 |
| Foto: Tarmo Haud |
No comments:
Post a Comment