Ensilumen Rastit 2012

Väheke so-võistlusanalüüsi ka. :)

1.-4.12.2012, Saariselkä, Kiilopää

1. päev

Rada: 7,1km (otseim tee)

Aeg: 37:46 (+4:31)

Koht: 4. /20

Tulemused.

Esimene SO-võistlus 2012/13 hooajal. Võtsin veidi rahulikumalt ja keskendusin rohkem kaardile. Kohutav lipe, tõusud olid juba sp eriti vaevalised (ega ometi käed mul ju nõrgad pole). -27 kraadi külma, kuid polnud liiga külm (heh, ise ka naeran seda kirjutades praegu, aga tol hetkel tõesti ei olnud nagu viga). Varbad küll külmusid ära, kuid seda ei pannud tähele enne lõpetamist ja sooja majja astumist. Üldiselt külm ei seganud keskendumist. Karm tõde on, et suuremad kaotused tulid vähesest jõust siiski, kuid üks oli ilmselge teevalikuviga - kaheksandasse minek. Otsustasin minna otse. Kiireim variant on tegelikult paremalt suure tee kaudu. Nägin seda varianti, kui välistasin kohe, sest see tundus suur ring olevat ... mida see tegelikult pole. Samuti saab suuremal teel üldiselt mugavamalt ja kiiremini sõita. Kaotasin selle variandiga ligikaudu 2 minutit. Seekord punktidevaheline joon tõmbas mind eksiteele, järgmine kord enam mitte! Kümnendasse minnes oleks võinud ehk jällegi  vasakule mustale teele keerata ning sealt järgmisest kohe paremale, aga usun, et kaotus minu variantipidi polnud suur (üle musta tee ja esimene vasakule). Pigem kaotasin aega enda ebakindlusesse. Kasutasin lõpuosas üht lühikest lõiget ning taas rajale jõudes peatusin täielikult korraks, et end kindlalt paika saada. Lõpukiirendusel oli üllatavalt hea tunne. Käed liikusid (enda arvates) ikka päris kiiresti esimese võistluse kohta :D.

2. päev

(punane joon on jooneharjutus)

Rada: 11,5km (otseim tee)

Aeg: 54:24 (+6:07)

Koht: 8. /19

Tulemused.

Üldiselt lisasin tempot juurde eilsega võrreldes, suusalipe oli tunduvalt parem kui eile. Oleks pidanud siiski tunduvalt rohkem keskenduma o-sooritusele. Mõtlesin liiga palju suusapingutusele. Enne starti vaatasin naiste ja meeste GPS-jälgimist ning see ei mõjutnud nii hästi kui arvasin...

Nimelt, juba esimesse suutsin vale valiku teha. Ma ei kujuta ette ka, kuidas. GPSi jälgides valisin selgelt parempoolse variandi, kuid kui kaardi kätte sain, siis tundus, et punkt ikka rohkem vasakul ja otsustasin lõpuosa keskelt lahendada. Kaotus on küll väike, aga siiski kaotus. Kolmandasse minnes lasin ilmselgelt liiga palju sahka laskumisel. Kui järgi mõelda, siis laskumine polnud midagi väga ulmelist, kuid ma kartsin seda nagu ma-ei-tea-mida. Peaks rohkem harjutama neid metsavahelisi laskumisi ... päris arg olen praegu ikka nende suhtes. Aga see selleks. Edasi tundsin, et orienteerusin päris kenasti. Kaardiga oli hea kontakt. Tempo võtsin tihedamas kohas alla ning lugemine sujus kenasti. Jällegi vahepeal lipsas GPSi mõju sisse. Nägin, kuidas Staffan Tunis tegi 7. punkti variandi paremalt mööda musta ja see tundus (rõhk sellele sõnale!), et on väga kiire ja huvitav variant. Loomulikult valisin ka kohe selle variandi, millega tegelikult kaotasin ligikaudu minut parimale ajale. See, et mõnikord mõni asi tundub midagi olevat, ei pruugi seda olla. Konkreetset tõestust on vaja! Suhteliselt lihtsat etapid on siiani olnud ning oli ka järgmine. Eelmine päev juba mõtlesin, et tempos alla ei anna ning ei andnudki ja seetõttu vaikselt hakkas tunda andma, et mõtlemine läheb hägusamaks. Kõik tundus nii kerge ja pikal etapil esialgu kaarti vaadates lugesin, et pean üheksandasse minema, kuid edaspidi päris mitu korda lugesin, et punkt on alles kaugel ja tuleb lihtsalt anda tuld väravateni ning siis tuleb kaarti lugema hakata .... jah, tõsi, jätsin lihtsalt mõned punktid vahele mõttes, sest ei näinud neid .... üks hetk minu ees keeras üks noormees järsku vasakule. Vaatasin täiesti muuseas, kuhu ta võis keerata, ning (voilaa!) selgus, et mul on vaja ka kuskilt üsna pea sisse keerata. Jätsin nõlvast üles kütmise katki, seisin ja lugesin kaarti. Kõrgus ja aia kaugus nagu klappis. Ettevaatlikult keerasin ka samast kohast vasakule. Liikusin hästi aeglaselt silmadega kaarti ja maastikku võrreldes edasi, kuni sain kinnitust, et olin õiges kohas. Paar kiiret tõuget ja olin punktis. Kümnendasse minnes alustasin punkti minekut täiesti õigesti, kuid ühte risti ei jõudnud päris täpselt ette lugeda ning ähmaste silmadega läksin valelt poolt punkti ning tegin päris hea kaare (20s kaotust). Juba kaks ilmselget ohumärki olid esinenud, kuid ma ei osanud neid kuulda võtta ja nüüd tuli üheteistkümnedasse minnes karistus. Olin mõistuse vist täiesti ära sõitnud. Ei jõudnud ette lugeda, sõitsin punktist otse läbi. Jõudsin risti, kust oleks pidanud paremale keerama, kuid läksin hoopis otse lõikele. Ise samal ajal lugesin, et sõitsin otse punktist välja. Teadsin, et ei teinud seda, kuid lugesin ikkagi nii. Jõudsin kahtlasesse teede risti. Märkasin suusarada eemal. Mõtlesin, et sõidan selleni ja seal saan end kiiresti paika. Sõitsingi ja paningi paika ja panin täie hooga vasakule poole ajama .. mis oli  t ä i e s t i  vale suund. Lugesin, et enne silda pean vasakule keerama. Keerasin saanirajale. Kui ära keerasin, siis jõudis järsku kohale, et ma nägin just saaniraja märke. Vandusin oma ette (mida ma ei tee pm kunagi metsas tegelikult :D) ning keerasin ruttu otsa ringi. Märkasin, et üks sama ohmu oli mulle järgi sõitnud sinna .. naer. Kui lõpuks punkti jõudsin ja sealt väljusin, siis tuli mulle grupp (4 in) minu vanuseklassi omasid vastu. Edasi siis kihutasime üpris koos lõpuni. Üks jäi maha, üks tegid teisi variante ja kadus ka kuhugi ning 16. punkti minnes olime kolmekesi eest ära. Üks tegi variandi mööda musta teed. Mina ja üks teine tšikk keerasime väiksele teele. Sinna keerates teadsin täpselt, et keerasin sinna. Teadsin ka edaspidi, kuid lugesin end kogemata paralleelsituatsiooni ja tegin mõnusa minutise kaare sisse. Minuga varemalt koos olev konkurent sai ilusti punkti kätte . 

Usun, et tegin hästi, et lasin tempot veidi alla ja keskendusin enam, kui läks tihedamaks, kuid unustasin keskenduda veel enam, kui tekkisid väsimusnähud. Lõpus lasin ikka täiesti käest ära kaardile keskendumise. Tegin suhteliselt kergekäeliselt valikuid ning saatsin korda täielikult lollused .. õudne. Viga kokku umbes viis ja pool minutit.

Paarissprint 1. kaart

Paarissprint 2. kaart

Treening

Lumelaager

Jess, lumelt elusalt ja tervelt tagasi!

Viimased kaks nädalat sai kõvasti suusakilomeetereid ja -tunde kogutud ning ka kolm võistlust mahapeetud. Sain end lõpuks päris tublilt suusa-o-lainele viidud, kuid suvi on endiselt vaikselt taga mõtteis ja alateadvus haub järgmiseks aastaks plaani. Suusatamist nautisin täiel rinnal ning veel enam suusaorienteerumist. Lumelaagri võistlustel  pole kunagi varem (kui õigesti mäletan) end nii hästi kaardiga kontaktis tundnud. Esimene päev võtsin kiiruse suhtes rahulikumalt ning suutsin niimoodi kaardile keskenduda, et viga tuli minimaalselt. Teisel päeval otsustasin kiirust lisada jaaaa .. asi läks natuke käest ära lõpus, kuid pole hullu, sain jälle midagi õppida! :) Lisaks treeningutele võtsime neljakesi (Joonas, Tõnis, Andres ja mina) ette road tripi maailma lõppu. See oli sigavinge! Kokkuvõttes võib lugeda lumelaagrit igast otsast kordaläinuks. :)

Muinasjutt

Täiesti lõpp

Jäämere ääres tegime jätti ka .. et ikka korralikult jäine
oleks, siis kaks ja paljakäsi ja korraga

Lõpp pole ju kaugel,
võib eluga mängida küll

Ja nagu sai ka soovitud, siis tagasi tulles on Eestis uhke talv ja saab samas vaimus jätata. Ideaalne! Mott põhja!

                                                                    

Fotojäädvustused Taevaskojast

koondise(!?)laager

MN21 koondiselaager 16.-18.nov imeilusas Taevaskojas möödus superkiiresti. Treeningud olid nauditavad ja need olid mõnusateks viimasteks orienteerumisjooksudeks enne suusaorienteeruma minekut.

Järgmised pildid tulevad juba vähe lumisemad. ;)

Suure Taevaskoja devoni liivakivi paljandid

Esimene suusatrenn tehtud! Hooaeg alaku!

26.10.12 20:22

26. okt - hellou talv!

Uskumatu, aga tõsi, Evely jõudis blogima üle pikapika aja. Ilmselt ootamatult nagu täna tekkinud lumehanged, tuli ka idee näpistada veidi oma ajast blogisse postituse tegemiseks. Kui õppimisele pole suuteline keskenduma, siis peab ju midagi muud niisama passimise asemel tegema. Kooli algusega läks kõik ülimegasuper kiireks ning vaevu on hingamisekski aega.

Lõbus: http://www.postimees.ee/?g=13244&art=1020212#532632 .

Võistlusanalüüse siia tagant järgi enam kirjutama ei hakka, küll aga võin paari sõnaga hooaja kokku võtta. Kui kunagi aega leian pikemaks mõttepausiks(tõenäoliselt lumelaagris alles), siis tuleb teha korralikum vigadealanüüs, aga praegu võin öelda seda, et õppida on oioioioiiii kui palju möödunud hooajast. Seda muidugi tänu sellele, et vigu sai oioioioiiii kui palju tehtud. Aga vigu peab tegema ja ma pole isegi väga pettunud nende üle, sest need on ju ainukesed, mis edasi viivad!!! Muidugi on kahju, et soovid/plaanid/eesmärgid jäid osa reaalsuseks vormistamata, aga selleks on mul veel järgmine juunioriaasta! Järgmine aasta olen kogenenum kui kunagi varem ja kavatsen üllatada. Kui mitte teisi, siis vähemalt iseennast. ;) Kindlasti minu hooaja veidi nukramaks tegi see, et ei suutnud korralikult treeningplaani järgida. Kallid sõbrad, see on superoluline! Kevadine eksamiperiood pani mind kindlasti suure vaimse pinge alla ning nõrgestas o-võistlusteks valmisolekut ja MMiks keskendumist. Usun, et kaks nimetatud tegurit on kõige suuremad selle hooaja tulemuste mõjutajad. Pärast MMil tehtud korralikku viga kaotasin täielikult enesekindluse ning oli põhimõtteliselt vaja uuesti orienteeruma õppida. Kindlasti on vaja veel paar sammu teha, et kindlus tagasi saada, aga need jäävad edasiseks. Nüüd on juba so-hooaeg algamas ja o-jooksu on vaja puhkus teha.


Mis septembris ja oktoobris korda saatnud?

Stay Fit! Week

• Elu esimestel Soome MVl sai käidud septembri keskel. Üks vähestest võistlustest, millega hooajal peaaegu rahule saan jääda. Kvalifikatsioonist sain 8. kohaga (kaotus 2:45) edasi ning finaalis 13. koht (kaotus 10. kohale 57s, võitjale 4:28). Jooksukiirust ei tundud üldse olevat ning viga sai ka ikka korralikult tehtud. Esimese kohta usun, et täitsa okei. Ma kaotan ju juba maastikul jooksmisega ning nõlvast alla minekuga meeletult.
• Korraldasin EBSis (Estonian Business School'is) n-ö tervisenädala Stay Fit! Week. Üritus kuulus suurema projekti nimega "Ole vormis!" alla, mis korraldas suvel katusetreeninguid ja praegu korraldab kontorites aktiivseid kohvipause. Keda projekti üritused huvitavad, siis nendel on võimalik silma peal hoida veebilehel www.olevormis.ee.
• "Ilus" punkt oj-hooajale - tühistamine BJC teates ... miiissssmõõõtttes ei või isegi viimane võistlus ilusti lõppeda. Kui mina olen suutnud peaaegu hakkama saada, siis peab loomulikult vastikvastikvastik puudujäänud piiksuke punktis kõigele vee peale tõmbama. Milline pettumus!
• Libahundi jäljel käisin Mehis Muruga ja saavutasime seal 19. koha. Kuna eelmine õhtu oli 38,4 kraadi (vähemalt.. see tõusis vaikselt.. ma kauem ei julgenud hoida ja näha, kuidas kõrgemaks läheb), siis usun, et võin rahule jääda endaga. Pärast võistlust oli kehatemperatuur tervelt kraadi võrra madalam. Võistlus oli superfun ja kindlasti tahan teinekordki minna. Järgmine kord siis tervena. Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/tulemused_2012_sug/results.htm .

EMV tavarada ja teade

18.-19. august, Kooraste

Tavarada 
Rada: 5,8km
Aeg: 59:50 (+2:39 kaotus võitjale)
Koht: 3.-4. /9
Tulemused.
Raja esimene pool olin täiesti liimist lahti. Tempo ei olnud iseenesest kiire, kuid ilmselt siiski mõistusest sammukese ees. Ma suutsin küll keskenduda, kuid mitte piisavalt hästi, et orienteerumisega hakkama saada. Tegin meeletult erinevaid vigu. Lihtsalt polnud seda õiget rütmi ja tunnetust. Tajusin kauguseid (eriti alguses), suunda ja ka kaarti täiesti valesti. Näiteks otsisin kolmandalt nõlvalt või pigem ülevalt poolt ja kuuendat kuskilt kõrgustikest. Millised kohutavalt lollid vead. Üks hetk aga loksus asi paika. See juhtus siis, kui nägin Daisyt, kelle sain lõpuks 8. punktis 3 minutiga kätte. Daisy tõstis veidi mu tempot ning järsku tundsin, kuidas kõik loksus paika. Luhadelugu oli küll segane korraks (pole päris kindel, kas 9. punkti vahepeal mingi osa täiesti õige kaardil), aga muidu oli supermõnus edasi. Kindlasti oli asi ka selles, et jõudsin valgemasse metsa ja punktid olid üldse kergemad. Minu kaardilugemise kiirus ja oskus ning jooksutunne paranesid. Kui splite võrrelda teistega, siis on selgelt näha, kuidas alguses kaotasin pea iga punktiga meeletult. Kaheksandas kaotasin võitjaleja teisele kohale ligi neli minutit, lõpus Kerstinile 2.40 ja Kaisale vaid 17 sekundit. Tundsin pärast võistlust, kuidas üks võistlus enne eestikaid oli puudu. Koprale ei jõudnud, sest tegin tööd ning nädala alguses käisin küll Soomes, kuid seal seiklesin ja nautisin loodust ning tutvusin maastikuga rohkem. Eestis vist võistlesingi viimati juunis ja trenni hakkasin tegema alles augustis jälle, niiet läks hästi, et medaligi kätte sain!
Kokkuvõttes olen mõnes mõttes võistlusega isegi rahul. Sain tõestust, et enesekindlus on taastumas või tagasi ning võib taas orienteeruma hakata. :)

Jee! Kaksikvõit (ja -kaotus)! 2=3.

1. Kerstin Uiboupin  00:57.11 
2. Kaisa Raudkepp    00:59.33 
3. Evely Kaasiku     00:59.50
3. Marili Zimmermann 00:59.50    




Teade
Rada: 6,1km
Aeg: 50:36
Koht: 1./ 14 (1. vahetus), kokku 4./11
Hajutuste tulemused ja üldtulemused.
Alguses kohe mõtlesin, et täna ei ole naljapäev, see oli eile. Eesmärk oli teha lõpuks endavääriline jooks jaa eks see seda põhimõtteliselt ju tuligi. Jooksusamm polnud kõige kergem, kuid surusin hambad risti ja elasin üle. Stardist minema minnes läks Piibe juhtima. Lugesin kaarti ja vaatasin suunda, et võiks nagu rohkem otse minna, aga vist oli peaaegu okei ikkagi suund. Või siis polnud kah. Piibesse kinni hakates kallutasin end nii korralikult paremale, et lõpuks tegin mõnusa tiiru ümber soo enne kui punkti sain. Teise mõtlesin kohe, et ise tahaks teedpidi minna, aga samas otse on ka vist hea ... vaatab, kuidas Liis, kes punkti enne mind võttis, läheb. Ta läks ringi. Jess! Võtsime teise punkti koos ja sealt edasi olimegi kahekesi, ülejäänud olid veidi maas. Kolmandasse minnes poolel teel märkasin silmanurgast kuskil ka teisi, Kirti eesotsas, kuid ei lasknud heidutada. Liis tegi mingi vasakule põike ja nii sain teepeale enne teda. Absoluutselt ei vaadanud seljataha, ainult andsin tuld. Kuni kuuendani oli ta niimoodi maas, et isegi ei märganud teda enda taga (paarkümmend sekundit). Seitsmendast välja tulles nägin teda, kaheksandasse minnes koperdasin veidi (st seisin ühel sihikesel, tegin paar sik-sakki lagedaribadel ja jooksin liiga kõrgele üles tõusu) ja nii võtsime punkti koos. Edasi mäest alla minnes enne jõe ületamist jäin täielikult rohelisse mingi langenud puu taha lõksu ja ta sai mööda. Paar kiiremat sammu tehes jõudsin kiiresti järgi ja nii jooksime koos tee peale. Veidi mööda teed edasi joostes märkasime täiesti koos raiesmikku ees paistmas, vaatasime kaarti, Liis vandus ja siis korraga ümberpöörd. Naljakas oli märgata, kuida täpselt samal ajal täpselt samad reaktsioonid. Kuidagi moodi kuskil sain temast teisele teele liikudes mööda ja seekord juhtisin mina kuni 11. punktini. Siis tegin ühe ülearuse kaarekese ja ta sai jälle mööda. 13. punkti minnes, tunnistan, olin täielikult konksus, jälgisin ainult veidi suunda, aga kui ta oleks viga teinud, ma oleksin täiega järgi. Õnneks saime ilusti otse punkti kätte. 16. punkti minnes jõudsime alguses esimesele soosaarekesele, kus jälle mõlemil täpselt samad reaktsioonid järjest. Tahtsime juba selle saare otsast punkti leida, aga ei leidnud. Lõplikult mööda sain Liisist 18. punkti minnes. Tema nägi kaugel tüngapunkti ja jooksis selle poole, mina ei näinud ja hoidsin hoopis vasakule. Alguses oli kahtlaselt hirmutav, et ta sinna poole jooksis mu seljatagant, kui ma veel punkti ei näinud, aaaga õnneks siiski läksin õigesti ja saingi eest ära. Hoidsin hinge kinni, et viimasesse mingit lollust kuidagi ei teeks ja et ta tagant ei tuleks.
Jaaa juhuu, lõpuks sain naiste teates ka hea jooksu tehtud! Ja lausa nii hea, et esimesena väljas! Jessjessjess! Võidu veel magusamaks tegi meepurk. Tuleb tõdeda, et teadmine, et avavahetuse võitja saab meepurgi, motiveeris mind vahepeal päris kõvasti metsas pingutama. Mittemingil juhul ei tahtnud Liisi eest ära lasta ja üldse temaga koos lõpusirgele jääda, pidin kindlalt eest ära saama.
Kui mina olin endast parima andnud, jäin pöialt hoidma Liisule ja Sikule. Nad andsid endast parima, kuid seekord jäi veel suts puudu. Aaaga medal ei jäänud tegelikult üldse kaugeks! Järgmine aasta tuleb ära! :)

 1. 31  OK Põlva Kobras I        Kobras          EST 02:31.44  02:31.44
      1 Liis Johanson            00:51.01[  2]  
      2 Mirja Virve              00:43.26[  1]   01:34.27(  1)
      3 Maret Vaher              00:57.17[  2]   02:31.44(  1)
 2. 34  Peko                     Peko            EST 02:38.37     +6:53
      1 Kaisa Raudkepp           00:55.49[  4]  
      2 Daisy Kudre              00:49.56[  4]   01:45.45(  5)
      3 Anu Åkerman              00:52.52[  1]   02:38.37(  2)
 3. 35  OK Võru I                OK Võru         EST 02:41.53    +10:09
      1 Vieda L?sa               00:59.18[  7]  
      2 Eleri Hirv               00:43.27[  2]   01:42.45(  3)
      3 Kerstin Uiboupin         00:59.08[  3]   02:41.53(  3)
 4. 37  JOKA                     JOKA            EST 02:49.09    +17:25
      1 Evely Kaasiku            00:50.36[  1]  
      2 Kadi-Liis Minn           00:53.26[  7]   01:44.02(  4)
      3 Sigrid Ruul              01:05.07[  6]   02:49.09(  4)

JWOC sprint ja tavarada

SPRINT

8. juuli, Košice
Rada: 2,3km
Aeg: 14.02,8 (+2.50,0 võitjale - täiesti kindlalt liiiiiiga suur!)
Koht: 67.-68. /134
Tulemused.
Olud olid väga rasked minu jaoks. Olin sprindiks valmis, kuid kuumus tappis. Väljas oli 34 kraadi või rohkemgi ja päike paistis lagipähe. Õudne. Tundsin, kuidas tahaks pingutada ning kiiremini liigutada, kuid lihtsalt ei suutnud. Kohe esimesse tegin 10 seki viga. Panin hooga teeotsast mööda, siis seisak ja tagasijooks. Selline viga aga näitas selgelt, et ma polnud valmis kohe stardist täiega sprintima hakkama. Aju polnud valmis nii kiirelt reageerima. Teise vale valik. Hakkasin kartma ületatavat aeda.
Märkasin võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin teise kasuks, sest eelmise päeva modelil oli ületatav aed vääga kõrge ning sellise aia puhul ma oleksin pigem kaotanud aega (+3s). Siin aga oli väike ülehüpatav nagu hiljem teada sain. Järgmine suurem kaotus tuli üheksandasse minnes, kus lõin enne trepist üles minekut korraks kahtlema ja võtsin tempo täiesti alla, väike seisak ja uuesti tempo tõstmine (+5s).
Vale valiku tegin kindlasti ka 15. punkti. Märkasin jällegi võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin ikkagi teise kasuks, sest esiteks pole väga nurgeline, teiseks puudub tagasiminek ja kolmandaks on punkt läbijoostav. Kahjuks sellega kaotasin aga u 10 sekundit. Praegu vaatan kaarti ja mõtlen, et kuidas ma üldse kaalusin seda varianti paremal pool. See on ju silmnähtavalt palju pikem.
Esimene võistlus jättis seest veidi tühja tunde. Kiirust polnud ollagi (nii enesetunde järgi kui teistega võrreldes) ja olekseid tuli kokku 25-30 sekundit.

TAVARADA

3 -> 4 keskmises osas pole 100% kindel 

9. juuli, Brazda
Rada: 7,7km
Aeg: 86.50
Koht: 76. /130 (+28.55)
Tulemused.
Esimesse rahulikult ja kindlalt. Teise ei märganud peenema musta joonega teekest paremal ja seega valisin kohetselt vasaku variandi. Ei usu, et kaotus väga suur, kuid ilmselt oleks paremalt siiski võidukas olnud. Jõudsin juba mingisugusele enda ees startinule järgi, kuid ei teinud absoluutselt sellest välja. Ta läks vist kolmandasse paremalt poolt.
Jaaa nüüd tuleb kaos. Kõik klappis alguses ideaalselt. Olin täielikult kaardis. Teepeal jäin korraks seisma, et kõik oleks täiesti kindel. Kuigi olin nii täpselt suunda hoidnud, tundus mulle, et olin teepeal kuidagi liiga vasakul, sest vasakul oli nagu mingi ninamoodi asi. Kallutasin end siis kähku paremale ja olingi supsti kahe lohu vahel. Korraks jäin seal veel seisma ka kontrollisin asja. Paremal lohk võsaga põhjas ja vasakul tavaline lohk. Okei, kõik nagu klappis, kuigi sattusin kuidagi liiga ruttu kahe lohu vahele. Mõtlesin ka sellele, et võin olla seal, kus ma tegelikult olingi, kuid välistasin variandi, sest vasakul paistis suur nõlv. Ja nina suurust arvasin, et mõõdan ise oma kehva suurusetajuga valesti. Nii ma siis jooksin edasi ja hoidsin suunda pärast päris pikka seisakut kahe lohu vahel. Samas vaatasin ka seda, et päris nõlva otsa ei roniks .. ehk seega ei hoidnud ka nii karmilt suunda lõpuks. Alguses hoidsin, aga siis tundus, et ma jooksen lohuga kaasa liiga vasakule ja pöörasin end paremale, kuid samas mäkke ka ei tahtnud oluliselt ronida. Nii siis jooksin veits mööda nõlva kuni sain aru, et nüüd ma peaksin ammu juba lohkude vahel uuesti olema. Aga ma olin hoopis nõlval. Teadsin, et olen sellel nõlval, kus olin, kuid kus maal .. polnud õrna aimugi. Võtsin siis kiiresti sihi, et jooksen otse teeni. Jõudsin mingisuguse korraliku teeni, kuid see tundus kuidagi liiga sirge ja mitte nii suur, kui lootsin. Mõtlesin, et ehk olen kümnendale punktile suht lähedal oleval teel. Jooksin siis sellest üle, et jõuda suurema teeni. Kunagi jõudsin siis järgmiseni. Vahepeal oli nagu veel mingi teemoodi asi olnud. Nii siis ma polnud enam üldse kindel, kas ma olen sellest üle jooksnud või olen ma sellel hetkel või olen ma enne seda .. või kus ma üldse olla võiksin!? Otsustasin mööda teed mäest alla joosta, sest kuhugi see ju peab viima. Nägin, et ees läheneb roheline. Jõudsin rohelise äärde. Arvasin, et sain end paika, kuid polnud endas täiesti kindel. Sörkisin rahulikult mööda teed edasi, et jõuda järgmise teeni. Enda õnneks jõudsingi. See aga oli kuidagi võsas ja ma muutusin ebakindlamaks enda paikasaamise suhtes. Seisin ja kõndisin veits edasi-tagasi. Peaaegu nagu olin paigas, kuid miski nagu häiris. Mingi luha läks lohu äärtmööda. Mõtlesin, et kui selle peale lähen, siis see peaks olema lõige väikesele teekesele. Jõudsingi mingisugusele eriti kaduvale teele .. või oli see luha .. ma polnud üldse kindel. Tee see ei oleks nagu saanud olla, sest kaardi järgi tee pidi minema mööda lohu äärt täiesti, kuid see oli kuidagi liiga laugemal alal. Sain uuesti mingisugusele teele. See oli suurem. Jõudsin pisikesele lagendikule. Olin täiesti kindel, et see koht on üliselgelt kaardil ka kujutatud. Lagendikuke, mida läbib tee. Otsisin .. ja otsisin .. ja otsisin .. seisin .. sekundid jooksid, lõpuks vb isegi paar minutit. Aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Kui leidsin, siis suund oli vale või reljeef ei klappinud. Kõndisin mööda teed edasi. Jõudsin risti. Jälle otsin paaniliselt kaardilt kohta, kus on lagendik, tee ja veidi hiljem ristmik. Ükski koht nagu ei sobi. Kuulsin kuskil suunas ragistamist. Oohoh! Ma olen järelikult inimeste liikumistrajektoorile lähedal, jess! Ehk ka punktile lähedal .. olin ju päris pika maa maha kõndinud-jooksnud. Otsustasin, et kuidagi millegi järgi ma  p e a n  end paika saama. Võtsin suuna lagendikule, mis asus vasakul pool. Kõndisin kergelt mäkke, juba päris palju ... mingi noormees kargas metast välja. Jess! Olin megahäppi. Küsisin, et where are we, ta ei vastanud. Ütles vene keeles, et  nje panimaaju vms. Küsisin siis vene keeles, et gdje mõ. Nüüd ütles mingis x-keeles mulle midagi vastu. Mul oli tunne, et kurat küll, sa ju tead küll, mida ma tahan! Sama olukord kordus korra veel ja kui kolmandat korda küsisin juba vihasema häälega, et gdje mõ, siis ütles poolnaeratades vastu, et aaah, nuuu, gdje mõõ, jaa nje snaju. F* küll. Mille järgi sa siis just sinna suunda keerasid, kuhu sa keerasid ... okei, siis lõpuks ta midagi näitas, umbes viiesendimeetrise diameetriga ringi tegi näpuga mu kaardil. Alguses oli, et appi, mida sa teed, siis aga järsku taipasin ja märkasin ja mõned sammud tehes sain aru, kus olen. Oh, see oli niiii hea tunne. Kohe käis mõttest läbi, et nüüd on see koht, kus ei tohi uuesti viga teha, see tähendab, tempo hoian mõõduka ja jälgin kõike. Enam-vähem nii läksiki. Lõpuosas väikese kaldumise tegin, st läksin lohuga kaasa, kuid selle suure ajakaotuse kõrval polnud see enam midagi. Muidugi oli see ka veidi loll otsus, et üldse lõikasin lõpuks. Ringi oleks ehk isegi parem variant olnud. Jeje, kokku kindlalt üle 15 minuti viga ja täielik motivatsiooni kadumine.

Viiendasse ma lihtsalt kogusin end ja mölutasin veits. Jälgisin kompassi koguaeg ning liikusin rahulikult. Punktist väljusin juba suurema hooga. Üks taanlane jõudis järgi ja võtsin talle sappa. Nägin, kuidas ta luges kaarti või ei lugenud ning seetõttu hoidsin ise asja eriti kontrolli all. Ta jooksis otse vale lohu põhja meeste punkti. Ma küll teadsin, et see pole minu oma, kuid kuna ei julgenud kuhugi mujale keerata, siis pidin ka ise punkti üle kontrollima. Ta jäi kaarti vaatama ja keeras otsa ringi. Ma teadsin, et punkt on kuskil veidi paremal, aga kuna ta isegi ei vaadanud sinna poole, siis ka mina ei julgenud sinna minna. Ei usaldanud ennast enam, kuigi ma lugesin päris täpselt kaarti ja keerasin teise suunda. Kui kõrval lohu vasakule nõlvale tõusin, siis mõtlesin, et nii ei saa, see punkt on ju seal, ma ju tean seda, mida ma siin teen .. läksin siis ja voilaa, oligi. Taanlane kadus kuhugi ma ei tea kuhu, aga punkti vist sai suts enne ikkagi kätte. Järgmise punkti lugesin korralikult välja ja sain superilusti kätte. Kaheksandasse hoidsin paremale, et liiga vasakult sisse ei läheks. Tahtsin kollast mööda metsani joosta. Kahjuks aga keerasin ikkagi liiga vara sisse ja ukerdasin lõpuks rohelises. Vähemalt oli väike luha. Lisaks kaldusin veel valges veits vasakule. Nägin enne enda punkti veel ühes väiksemas lohus punkti. Jällegi teadsin, et see pole minu, olin juba mööda minemas, kuid ma ei suutnud. Pidin siiski minema kontrollima, et saaksin südamerahus järgmisesse suuremasse lohku enda punkti minna võtma. Ma tean, et see oli lollus, kuid tol hetkel ma tõesti ei soovinud rohkem viga teha ning parem kartsin kui kahetsesin. Ka kümnendasse minnes kadus vahepeal enesekindlus täiesti ära. Olin päris pikalt juba jooksnud, kuid suure lohuni polnud ikka jõudnud. Jäin korraks ühe kivise augu juures seisma veel kontrolliks ning siis sain jälle edasi joosta. Üks tšikk, keda juba seitsmenda lähedal kohtasin, kui punktist väljusin, jõudis mulle nüüd 20 minutiga järgi. Ta ei jooksnud isegi nii kiiresti ju .. ma olin ikka meeletult aega kaotanud viga tehes ning muid lolluseid. Päris kurb. Siiski jooksin veits lõpuga eest ära ja lõpetasin enne, seega päris 20 min vist ei kaotanud. Jes.
Alates tavarajast tundsin, kuidas enesekindlus langes meeletult. Ma olin veel nii ettevaatlik ja kontrollisin kõike alguses ... ja ikka suutsin .. uskumatu. Rohkem kui pooled võistlused olid aga ees ootamas ja pidi suutma end kokku võtta. Ma tõesti poleks oodanud midagi sellist, aga puhkepäeva shoppamine kohalikus keskuses Optima parandas ikka kõvasti mu enesetunnet. Sain mõtted täitsa kenasti lühirajale seatud ja isegi ootasin seda, sest kõik oli veel võimalik. :)
vauts, see tuli pikk jutt :D

Hoian praegu täiskasvanutele pöialt. No täitsa lõpp kui põnev! Oh, kuidas oleks tahtnud ka nii tubli olla, kui nemad. Eks järgmine aasta! ;)

JWOCi algus

Tervitused Slovakkiast Košicesest!

Kolmapäeval 4. juulil (päev enne väljasõitu) oli mul linnas lihtsalt hullumaja. Jooksin ühest otsast teise ja ajasin kõikvõimalikke asju endise ja tuleva kooli, töö ning MMiga seoses. Meil oli tšikkidega kindel siht osta ühesugused kleidid. Olin juba varem seda otsimas käinud, kuid tulemusteta, sest maitsed on niinii erinevad. Päev enne ära sõitu aga polnud enam varianti. Pidime leidma ja ostma, muidu oleks asi reisile jäänud jaaaaa me poleks nagunii midagi ostnud. Sel ajal, kui mina olin Tallinnas Kristiines, olid teised kolm tšikiitat Kerstin, Marili ja Kaisa Tartus poodides. Või õigemini Kaisa liitus siis, kui meil oli juba kleit välja valitud. See, mis me lõpuks saime, ei ole küll parim, kuid nibinnabin kõigi jaoks kannatab kanda (pärast banketti näete kindlasti pilte sellest!). Kui lõpuks olin teel koju, siis olin surmväsinud ja -tüdinud pikast päevast. Ma tahtsin veel trenni jõuda, aga olin juba väsimuse, kellaaja ja veel kodus tegemata asjade pärast idee maha matnud. Bussis tuli kõne Vallolt. Ta rääkis, et buss on keegi ei tea kus ja bussijuhti ega kedagi teist ei saa kätte, kes võiksid bussis olla ning kelle kontaktid olemas. Telefonis olevat ainult rootsikeelne mula vastu tulnud. Kuskil oli mingi segadus sattunud ja meie planeeritav sõiduvahend ei jõua õigeks ajaks Eestisse. Teati, et buss on Rootsis, kuid miks nii palju enne laeva väljumist telefonid väljalülitatud .. ei tea. Kindel oli aga see, et kell kuus hommikul Tartust meie reis ei alga. Leppisime järgmiseks kellaajaks kokku 14.00. Oleksin pidanud pettunud olema, kuid ei, ma olin superrõõmus. Sain just meeletult aega juurde ning seega kõik, mis tahtsin kodus teha, vähemal või rohkemal määral sai tehtud. JESS! :) 
Hommikul, kui umbes 11.00 Alex mind maja juurest peale võttis ja sõitu Tartu poole alustasime, helistas Vallo. Seekord uudis selline, et sõitke Türile. Me võtame sealt matimeeste bussi ja sõidame sellega Slovakkiasse. Vau! Eelmine õhtu oli see tagavaravariandiks küll, kuid kui buss laeval oli tõesti, siis oleks pidanud see ka kindlasti kaheks Tartusse jõudma. Nüüd aga selgus, et buss on katki ja sellega me ei liigu mitte kuhugi. Tore küll, juba reisi alguses sellised probleemid. Minu jaoks kujunes asi üpriski positiivselt jälle. Sain maalt oma armsast kodust läbi käia enne reisi ja sealt viimast energiat ammutada oma esimeseks MMiks. Türile jõudes saime Alexiga u 20-30min Vallot ja ülejäänud poisse oodata ning veidi rohkem tüdrukuid. Selle ajaks korjasin kähku maasikad ära, mis Alex tegi toormoosiks ning sai veits pannkooke ka küpsetatud. Veel sain lebomati ja Orienteeruja ka kaasa võtta. Super ikka, et reis sellise pöörde tegi tegelikult. Tundub, et need pannkoogid kompenseerisid nii mõnegi jaoks veidi pikema reisi. :) Umbes poole kaheks päeval olid kõik Türil ja alustasime ilusa punase matimeeste bussiga reisi Slovakkia poole.


Esimesel päeval sõitsime Poola ja Leedu piirist üle ning ööbisime Suwalki ja Augustowi vahel. Leidsime ööbimiseks muidu suhtkoht nõukaaegse koha, kuid ümbus oli sjuuperilus. Tegime veel väikese sörgi ja käisime sealsamas järves ujumas. See oli nii hea, et järgmise päeva hommikul kordasime. Teisele päevale jäi veel u 12h sõitu. Vahepeal saime 37-kraadist kuumust taluda. Terve tee Poolat läbides oli temperatuur stabiilselt üle 30ne.

Kohale jõudsime reede õhtusöögiks ehk seitsmeks. Võinoh, oleks pidanud. Kui olime Košicesse jõudnud, siis gps juhatas meid kuhugi külateele ja võsavahele. Kontrollisime koondinaadid kähku üle, kuid kõik klappis. Teadsime, et ööbime kuskil linna keskusele suht lähedal ja trammiteeääres. Midagi sellist aga kindlalt me ümber polnud. Toksisime siis aadressi seekord sisse jaaaa, juhu, jõudsimegi kohale. Õnneks saime õhtusöögi ka kätte karbikestes, kuigi hilinesime selleks ajaks juba umbes kolmveerand tundi (oli vaja event centre'ist läbi käia veel ja seal asju ajada).

Ööbimine on meil enamus koondistega koos ühes suures majas event centre'i lähedal. Eraldi ööbivad vaid Soome, Rootsi ja võib-olla mõned veel. Temperatuur on siin samuti päeval stabiilselt 30, öösel pakun, et minimaalselt 24 kõige külmemal hetkel. Aknad on meil koguaeg pärani lahti ning trammitee jookseb aknatagant mööda, seega hommikuti on äratuskellaks paljudele olnud hommikune tramm. Aknaid kinni ei saa panna, sest muidu tõenäoliselt lämbuksime täiesti ära.

Estonia promoplakat

tramm avamisele minekuks

Laupäeval käisime longi ja sprindi modelitel ning toimus ka avatseremoonia keset sprindivõistluse maastikku Košice vanalinnas. Täna, pühapäeval, on nüüd ees ootamas meid sprint. Stardid on ajavahemikus 14.00-17.00. Sprindis on W20 klassis 140 osavõtjat. Meie stardime: Marili 14.16, Kaisa 15.23, Kerstin 15.39 ja mina 16.17. NB! Eestis on tunnike taga kell, seega +1h. Temperatuur on hetkel umbes 34 kraadi. Lubas pilvist ilma, kuid hetkeseisuga on taevas selge ja päike paistab, seega võib-olla on isegi rohkem.

Nägin täna öösel õudusunenägu sprindivõistlusest. Ma pole vist kunagi o-jooksu unes näinud siiani, seega oli päris hirmutav. Unes ma sain stardist minema minnes 2 kaarti. Või vähemalt üks neist oli kaart, teine oli mingi muu instruktsioon (vb isegi sooj.kaart). Igatahes ühe pidin pluusi külge kinnitama. Ma kinnitasin võistluskaardi pluusi külge. Teist paberit hoidsin stardist minema joostes käes. Üritasin seda lugeda, kuid ma ei saanud mittemidagi aru. Olin juba K-punktist edasi jooksnud, kuid ikka ei läinud ükski asi kokku. Arvasin, et kui edasi jooksen, siis saan end paika, kuid kahjuks ei saanud. Seisin ja tiirutasin kuskil pargis väikeste lagendike vahel. Kõik inimesed möödusid hullu jooksuga. Järsku avastasin, et selle teise paberi peal, mis mul pluusi küljes, on ka kaart. Kiskusin selle alumise nurga pluusi küljest lahti ja uurisin seda. Ikka ei saanud end mittekuidagi paika. Nüüd juba tundsin kolmnurgakoha ära, kuid polnud õrna aimugi, kus hetkel võisin olla. Nii ma siis tiirutasin. Olin tegelikult suhteliselt rahulik, lihtsalt kurb, et minutid niimoodi jooksid. Ja siis ma ärkasin trammi möödumise peale üles. Nii ma ei saanudki end paika ja esimest kätte .... huuh, õnneks see oli kõigest uni. Täna läheb kindlasti paremini.

Hoidke meil silma peal: http://jwoc2012.sk/ . ;)

Nädalavahetus Põlva lähistel

Huhh, raske on, jalg ma mõtlen. Aga pole hullu, juba kergem kui baltikatel. :) Ja veidi on veel aega end koguda. Täpselt 27 päeva pärast leiab aset esimene MMi osavõistlus - sprint. Ma mõtlen juba iga päev sellele, kuidas sooritada parimaid jookse. Et mis kõike on selleks vaja. Ja siis mul jõudis mõte selleni, et seal ju jaotatakse kohti ka. Kas ma peaksin omale mingi koha ka eesmärgiks võtma? Kui ma isegi tahaks seda teha, siis ausalt öeldes ma ei oska end väga kuhugi paigutada. Pole ju kuskil käinud, ei oska võrrelda. Eelmine aasta käisin elus esimest korda noorte EMil. Eeldasin, et seal on meeletult kõva tase ja loomad on kohal. Tuli välja, et nad on täiesti normaalsed inimesed. Hullult kahju muidugi, et enam sinna minna ei saa. Aga huvitav, kus oleks see potensiaalne vahemik? Mul pole suht õrna aimugi. Kui võrrelda varasematel aastatel MMist osavõtnutega end, siis ma ei ole nii kindel, kas see näitab midagi. Ehk mingil määral ikka, aga nagu öeldakse, siis aastad pole alati vennad. Lihtsam on vast lihtsalt teha enda jaoks parimad sooritused ... ühesõnaga teha nii nagu alati. :)

Laupäeval toimunud Intsikurmujooks oli viimase aja või isegi kogu selle hooaja üks raskemaid ponnistusi. Ma andsin endast maksimumi ning see jooks näitab täielikult minu hetke taset. Suurem osa juuniorideparemikust oli kohal (nii palju, kui neid on), kuid kahju, et naisi polnud. Just nendega oleks tahtnud end võrrelda ka murdmaajooksus, oleks palju põnevam olnud. Eelmine aasta ei jooksnud ja üle-eelmise aasta tulemustega pole vist väga mõtet võrrelda. 2010. aastal jooksin need 4km ajaga 19:25, seekord 18:07. Areng on minut ja 18 sekundit. Jeje! Leidsin ka Intsikurmujooksu koondtabeli. Avastasin, et 16 klassi tüdrukud on ülikiired ... või siis mina aeglane. Igatahes eelmisel aastal jooksis Kristel Sibul aja 18:00 (!). Naiste tabelit juhib Liis Johanson ajaga 17:20 ning teine Adele Puusalu 17:55. Minu üllatuseks polegi esiotsas midagi nii ulmelist, täiesti okeid ajad. Järgmise aasta üks väike eesmärgike on nüüd paigas: teha uus Intsikurmu jooksu rajarekord. Tulemused.

Pühapäeval võtsin osa Lõuna-Eesti karikavõistlusest, mis toimus Kooraste metsades. Sain lihtsalt ühe pika ja mõnusa kaardiharjutuse teha. Tegelikult oli plaanis veidi võistelda ka, aga no ei suutnud ja ei viitsinud ja polnud motivatsiooni ja seega lonkisin niisama. Intsikurmu oli veits veel tunda alguses, kuid lõpuks tunnike sörki tegi jalad mõnusaks pehmeks, st kerge väss, kuid ei tundnud mingit pinget .... mis oli siiski õhtuks tagasi ..


Rada: 7,9km
Aeg: 73:39
Koht: 2./4 (+6:58)
Tulemused.

Mul oli oma fotograaf ka kaasas(ema). Nagu näha, siis mind ta ära oodata ei jõudnud vaatepunkti, läks ilmselgelt liiiiga kaua aega.

Praegu on esmaspäeva õhtu. Tegin täna mõnusa sörgi ja veits jõudu .. ja mu lihased on endiselt kanged ... oli alles jooks! Praegu mõtlen, et ei tahaks kohe üldse seda uuesti joosta. Kuid kusjuures vaid umbes 3 tundi pärast võistlust pärast matemaatika eksami tulemuse teada saamist ja üle Põlva linna täiesti kõrist karjumist/kiljumist olin niiiiniii valmis uuesti minema. Oleksin kasvõi kaks ringi selle 18:07-ga teinud. Huh, vedas, et ei läinud.
Ja postituse lõpuks ongi juba teisipäev ja 26 päeva MMi stardini.

Ahhhja, Kerstini kaart on ka BOC 2012 teate postitusse nüüdseks lisatud! ;)

BOC 2012 teade

BALTI MEISTRIVÕISTLUSED
27. mai
teade


1. vahetus - Kerstin Uiboupin 

Rada: 4,3 km

Stardist sain ilusti minema. Kiire sammuga inimeste eest mööda ja siis algas orienteerumine. Tee peale jõudes nägin enda ümber vaid naiste eliiti ja nooremaid poisse, aga siis ma muidugi endale ei teadvustanud, et teised minust maha jäid. Essasse jõudsin kiirelt ja täpselt, aga kui ühtegi „oma“ ümberringi näha ei olnud, siis millegi pärast võttis kõhedaks. Aga nohh, väikeste poistega oli ka tore järgmisesse punkti koos joosta, mingil määral veel tempo püsis. Nats liiga vara sai nõlva pealt ära keeratud ja seega takerdusin sood ületades mudasse. Kiirelt püsti ja edasi. Punkt tuli jälle ilusti. Kolmandasse joostes hakkas tempo langema ning suutsin natuke siks-sakitada ka, aga kõik oli kontrolli all. Välja ilmus valgevenelane, keda ma sugugi 20 klassi omaks ei pidanud, aga kuna suund oli sama, siis motiveeris taas pingutama. Neljandasse sai ka kuidagi maru suure sakiga tee pealt ära keeratud ja valgevenelane sai väikse edu sisse, aga selle ma suutsin kiirelt tagasi joosta. 5nda sain puhtalt kätte, kuna teiselt poolt orgu oli seda kaugelt juba näha. Vaatekasse jooksmine üles mäkke üle puude oli päris raske, aga mitte midagi keerulist. Punkti võttes imestasin vaid, et kuidas leedukad vasakult mööda teed küll nii kerge sammuga tulid ja üldse, mida teevalikut??.. endal oli sel hetkel jalg tõusust niiiii kinni. Edasi tuli pikk jooks mööda lagendikku ning siis oleks pidanud lihtsalt teed pidi alla orgu jooksma ja suuna punkti peale võtma. Aga eiii, milleks, vaja ikka tsutsu liiga vara metsa keerata ja siis end segadusse ajada. Kirtit nähes ja kuuldes, et sama punkt, hakkas taas enesekindlus tagasi tulema, siis jõudsime lõpuks muidugi ka oodatud teele välja ning sai ka suund punktile võetud, taas oli punkt juba kaugelt näha. Sinna läks oma minut kaotsi. Edasi veidi rõvedam etapp, mis sai taas Kirtiga silmsidemes joostud. Teevalik oli erinev, aga punktis olime taas koos. Sealt edasi kiirelt lõppu ja saigi vahetus Kaisale teisena edasi antud. Viga tuli kokku vast 1.30 kandis + lõpus veel ka jooksukiiruse pealt, lihtalt kustusin ära.


2. vahetus - Kaisa Raudkepp

Rada: 4,2 km

Enesetunne oli palju parem kui tavarajal ja see paranes veelgi, kui nägin, et Kerstin tuleb hea ajaga välja. Kaardi kätte saanud, nägin, et peab kohe täiega jooksma hakkama ja nii ma tegingi. Raja algus oli lihtne ja mitte midagi erilist ei olnud, paari kohas jäin natuke rohkme vaatama, aga muidu sain punktid ilusti kätte. Peale vaatekat ei leidnud teed kohe üles. Edasi läks kõik juba ilusti ja viimasesse punkti joostes juba lootsin, et äkki olen esimene ja nii oligi. :D

3. vahetus - Evely Kaasiku

Rada: 3,9km

Enne minekut juba keskendusin ainult kolmele asjale: võtan rahulikult, teen parimad valikud, olen terve rada 100% keskendunud. Mitte mingil juhul ei tahtnud eelmist aastat korrata. Võib öelda, et suutsin väikeste mööndustega kõike mainitut täita! :) Sain esimesena metsa ning loomulikult oli soov ka kohta hoida. Esimesesse minnes ei osanud arvestada, et pean kohe alla keerama ning tegin pisikese kaare. Seitsmendast läksin väga lähedalt (jalutades ja guugeldades) mööda. Eks see oligi veidi õnnepunkt. Mingil hetkel sain aru, et alla poole ei tohi enam kindlalt minna. Nägin väikest lagendikukest, mida metsas olles mõtlesin, kas see on ikka see, mis on kaardil .. kuidagi väga väike oli. Kõndisin teisele poole ja põrkasin vastu kraavi. Kõndisin tagasi ja endiselt guugeldasin ning siis veidi üleval pool nägingi punkti. Seekord vedas, ei pidanud kaua otsima. Kaheksandasse minnes punkti lähedal märkasin Anu, kes märkas just sel hetkel punkti. Seega sain kähku sinna, muidu oleks kõrvalt mööda pannud. Üheksanda võtsin Anuga põhimõtteliselt koos ning karjusin, et ta leedukale järgi võtaks .. ei tea, kas oli abi või mitte, aga leedukas oli siiski lõpukiirendusega neist tugevam. Viimasesse joostes vaatasin esimest korda seljataha, et näha, kas keegi võib ohustada meid ning õnneks ei näinud kedagi. Sellele vaatamata ei lasknud tempot alla ja jooksin nii kiiresti kui jaksasin (mis oli pigem juba päris aeglaselt) edasi. Alles teisi lippudega nähes võtsin tempo alla ja jooksime koos lõpuni. Juhuuuu! Milline tunne! :) Ja milline tunne oli see, kui finishipiiksu ära tegin. Ma ei jõudnud lihtsalt seda ära oodata. Oleks rada kilomeeter pikem olnud, ma pakun, et oleks kuskile kännule mingi aeg jalga puhkama jäänud, sest see oli nii kohutavalt raske. Iseenesest rada polnudki füüsiliselt meeletult nõudlik, aga lihtsalt ei jaksanud.

Kui eelmine aasta rikkusin kõik ära, siis sel aastal olime kõik supertublid ning tõime kuldsed medalid koju. Tavarada läks meil kõigil veits pekki, see saavutus tegi võistluse aga ilusaks ja jättis hea mälestuse. Võib öelda, et peaaegu kompenseeris eelmise päeva vead. Ma olen üliuhke meie üle! :)

1

37

Estonia 1

1:36:49

	Kerstin UIBOUPIN	92	34:04	2	34:04	2
	Kaisa RAUDKEPP	93	34:46	1	1:08:50	1
	Evely KAASIKU	93	27:59	1	1:36:49

2

34

Lithuania 1

1:39:01

	Vesta AMBRAZAITĖ	93	34:41	3	34:41	3
	Gabrielė KEINAITĖ	92	35:26	2	1:10:07	2
	Akvilė PREIKŠAITĖ	94	28:54	3	1:39:01

3

43

Belarus 1

1:42:33

	Anastasia DENISOVA	93	32:17	1	32:17	1
	Hanna RUDAKOUSKAYA	92	41:20	9	1:13:37	3
	Maria ALEKSEYONOK	92	28:56	4	1:42:33

4

38

Estonia 2

1:46:03

	Marili ZIMMERMANN	93	39:41	7	39:41	7
	Triinu ROONI	95	35:57	3	1:15:38	4
	Laura JOONAS	94	30:25	6	1:46:03

Ei saa mainimata jätta, et Eesti 2. tiim oli ka vägaväga tubli! ;)

Kõik tulemused ja splitid.

JESSSSSSSSSSSSSSSS! TULI ÄRA!