1 nädal - 4 kulda

EMV tavarada
 27. august

Asukoht: Põlula, Lääne-Virumaa

Rada: 5,1 km

Aeg: 50:34 (järgmine +7:32)

Koht: 1./ 10
>> Tulemused

Kui kaardi kätte sain, siis ausalt öeldes alguses ma ei saanud absoluutselt midagi aru, kus olen, kuhu minema pean jne. Õnneks kohe ei pidanud kuhugi metsa ära keerama ja nii sain rahulikult sihi peal kõik paika panna ja sisse elada. Rada kulges väga ilusti, rahulikult, suuremate vigadeta. Kuuendasse minnes teise tee peale jõudes arvasin, et kallutasin rohkem paremale ja olen kõvasti enne risti. Seega jooksin mööda teed ja ootasin suuremat risti, kuni sain aru, et nii kaugel see ei saa olla. Lohkude järgi oletasin, kus maal olen ning sihi ja tee ristiga sain kinnitust. Õnneks palju mööda ei jooksnudki (+1:00). Viimasesse plaanisin minna läbi raiesmiku, et lõikan väikese nurga maha. Aga raiesmik osutus vaarikavõpsiks ja pikalt seal ei viitsinud teistele teed raiuda (startisin esimesena), seega tegin 90-kraadise kannapöörde ning tegin väikese lisaringi. Tegelikult plaanisin minna suhteliselt otse raiesmiku nurgast punkti, kuid palju oli mahalangenud risu ja parem oli mööda pätsikesi liikuda - ka väiksem ärakaldumisvõimalus. Tempo oli terve rada mõõdukas, ainult paaril korral lükkasin korraks viimase käigu sisse. Siiani ei suuda uskuda, kuidas oli nii suur edu teiste ees võimalik. Mida nad tegid??

EMV sprint
3. september

Asukoht: Rapla, Raplamaa
Rada: 2,5 km
Aeg: 12:58 (järgmine +1:04)
Koht: 1./ 11
>> Tulemused
Esimesse minekul tekkis vahepeal väike ebakindlus asukoha ja teevaliku suhtes, kuid ei lasknud sel end häirida ja leidsin, et muud varianti ei saa olla, kui gaas põhja, vahet ei ole see variant enam. Punkti nähes, nägin ka seda, kuidas minu ees startinud Heleene Tambet võttis punkti. Olin suhteliselt hämmingus korraks, et kuidas ta seal saab olla. Kohetselt aga blokeerisin mõtted ebavajalikel teemadel, sest see on orienteerumine ja esimesega andis kergesti viga teha. Edasi andsin ainult tuld Heleenele järgi jõudmiseks. Rada oli suhteliselt lihtne seitsmendani. Kaheksanda teevaliku kallal pidi veidi kauem kaaluma, et kuidas minna. Heleene keeras paremale tänavale ära, mis praegu vaadates tundub ka õigem(lühem) kui minu variant - vasakult üle silla ja jõeäärset teedpidi. Samas tundus minu oma lihtsam. Igatahes Heleene võitis mind selle etapiga 3s. Järgmisesse läks Heleene üle silla ja nii jõudsin talle täiesti järgi. Edasi sujusid paar punkti kenasti. Päris mitu korda läksime tegime erinevaid valikuid veel edaspidigi. Kaheteistkümnendasse punkti minnes ma ei jõudnud kõike päris paika panna enda ümber ja seega läksin Heleene järgi viga tegema. Märkasin seda õnneks kähku, kuid 20s läks ikkagi kaduma. Sain Heleenest 5s ette. Kolmeteistkümnendasse minnes suund oli täiesti õige ja kõik klappis ümberringi kuni tuli ette üks kõrge hekk, millest pidi läbi minema ja mida ma kaardil ei märganud esialgu. Hakkasin juba päris pikalt enne seda hoogu maha võtma ning otsisin kaardilt enda asukohta. Nii Heleene sai must mööda ja pani hooga läbi heki. Just siis sain ka kaardiga uuesti kontakti ja kütsime koos edasi. Neljateistkümnendasse jooksis Heleene punktist kuhugi mööda. Kuna ma enne jooksin sellest mööda, siis läksin kindlalt punkti ning jõudsin ka enne finishisse.
Jess! Esimene EMV sprindi medal tuli ära lõpuks!! :)

EMV öine tavarada
3. september

Asukoht: Mädara, Järvamaa
Rada: 4,1 km
Aeg: 34:50 (järgmine +2:23)
Koht: 1./ 9
>> Tulemused
Esimesse läksin rahulikult, teise lisasin hoogu juurde juba vaikselt, kuid siiski hoidsin veel tagasi. Kolmandasse leidisin juba paraja tempo üles, mille metsavahel jällegi maa võtsin. Viiendani sain päris ilusti punktid kätte. Kuuendasse minnes aga otsustasin tee kõrval joosta - lollus! Tegelikult ma arvasin, et olen triibutuse äärel kusalgi ning hoian ilusti suunda ja lõikan nurga maha. Tuleb tunnistada, et idee juba oli vale. Oleks ju võinud kohe mööda teed ainult tuld anda. Kinnitasin enne metsa minekut endale, et ei lähe otse igalt poolt, kuid läks nagu ikka ... Seitsmenda sain veel hästi kätte, kuid kaheksandasse tee pealt metsa minnes kaldusin täiesti ära, põhimõtteliselt 90 kraadi. Ma ei tea, mis värk on, aga viimasel ajal on mul suuna hoidmisega väga suuri probleeme. Õnneks tuli soo ette, mille järgi sain end kiiresti uuesti paika ning punkti (ja Marili) kätte. Üheksandasse läksime koos. Kuna mul oli nii ükskõik sellest võistlusest juba oma lolluste tõttu, siis otsustasin asja enda jaoks natuke huvitavamaks teha ja läksin viimasesse otse läbi rohelise. Teadsin, et see on täiesti vale variant ja sellega kaotab päris kõvasti, kuid mul oli suht ükskõik. Marili loomulikult oli mulle seltsiks ja alguses läksimegi koos. Mingi aeg ta kaldus kuhugi ära vist, igatahes tee peale jõudes oli koht mulle juba tuttav ja lõpetasingi üksi. Ja ma olen ikka esimene ... uskumatu ... vot selline on tase Eestis!


+ EMV teade (eraldi postitus)

Sünnipäev

Spordisündmuste vahele on kindlasti väga sobiv postitus, aga ei suutnud kirjutamata jätta.
13.09
Hommikul bussipeatuse poole kõndides helistasid ema ja isa, soovisid õnne. Kõne lõppes nii: "Kohtumiseni!" ja ruttu lisati juurde "kohtumiseni laupäeval... " . Päris kindlalt näitas see kõne, et nad tulevad linna. Kooli jõudes rabati mind hommikul garderoobis igast küljest sõna otseses mõttes jalust ja sooviti õnne. Päeva jooksul tuli palju õnnitlusi, komplimente ning nii mõneltki sõbralt sain lilli.

Pärast kooli pidime väga hea sõbranna Kristeniga minema kuhugi natukene juttu rääkima ja ta pidi enne kusalgi ära käima ning nii pidin päris pikalt teda ootama. Lõpuks läksime ühte vanalinna hubasesse pubisse The Dubliner. Ta pani laua peale ühe punase pakikese ning ütles, et ma ei või seda veel avada. Samal ajal ise mõtlesin, et sellise karbikesega kingitakse ainult kaelakeesid vms .. kindlasti on kaelakee või käekett .. Tellisime natukene omale ja kui ta oli oma pikast jutust osa juba rääkinud (see oli ka üks põhjus, mis istuma läksime), ta ütles, et ma võin nüüd selle avada. Seal oli pusle. Vaatasin, et okei, päris huvitav kink .. tavaliselt kingitakse väiksematele puslesid, aga okei, teen rõõmsa näo pähe .. tegin nalja, et ah, nagunii on mingi Ungari pilt, vaade Budapestile vms .. valasin pusle karbist välja, keerasin ühe tagurpidi oleva puslejupipuntra õiget pidi ja järsku ma tundsin, kuidas süda jättis löögi vahele, ma jäin sõnatuks, emotsioonid kadusid ja silmast hakkas vett jooksma. Vauh. Ma pole kunagi nii hämmingus olnud. Paar sekundit toibumist ja ma suutsin juba naeratada. Sõnu ikka ei tulnud väga. Ma olin täiesti šokeeritud.  Jupp, mille ümber pöörasin, ütles kõik selle pildi kohta, see oli Siimu Romi nägu (vasakult poolt piiluv poiss). See oli Ungari koorireisi kõige parem pilt. Nimetasime seda reklaamfotoks telefoniputkale. Kallistasime ja siis panime koos pildi kokku. Tuleb tõdeda, et mulle pole ükski kink nii südamesse läinud. Ma ei oleks eales millegi sellise peale ise tulnud. Ning, jah, ta käis vahepeal pusle järgi, aga tal oli ka muid asju ajada samal ajal, kui teda ootasin. Ja kusjuures meie kõrval lauas oli üks sõbrannade seltskond, kes pidasid samuti sünnipäeva.
Sõbrantsiga jutud lõpetatud, sain perega kokku veel hubasemas ja mõnusamas kohas nagu restoran Von Krahli Aed. Esialgu mul oli päris kaua aega kokkusaamiseni ja käisin sõbrannaga selgeks tegemas, kus see asub. Seejärel saatsin ta ära ja lõpuks hoopis hilinesin paar minutit. Sisse minnes otsisin oma kalleid pereliikmeid ja kedagi polnud. .. amm, vale koht? ei olnud, nad lihtsalt ise polnud ka jõudnud veel sinna. Ja nad hilinesid tervelt pool tundi või rohkemgi. Õnneks leidsin koha meile. Veidi kitsas oli, aga paremat polnud võtta, sest rahvast oli palju. Pärast sain teada, et väike hilinemine oligi neil plaanis. Õhtu iseenesest oli ka väga tore: sai veel lilli, armsaid kingitusi ja lihtsalt juttu rääkida.
Selleaastase sünnipäeva alla kuulub ka järgmine päev (või lausa kaks) ja peab ära märkima, et see oli parim sünnipäev, mis mul kunagi on olnud! :)

Seiklused Lõuna-Eestis

12.-14. august - KOPRAKARIKAS

Asukoht: Kooraste

1. päev

Rada: 3,5 km

Aeg: 24:54

Koht: 1./5

>> Tulemused

Kõik sujus enamjaolt väga hästi, st tegin väikeseid mõttetusi, aga midagi suurt ei juhtunud. Enesetunne oli hea ja oli vaja ainult tuld anda. Esimesse tegin ülimalt imeliku kaarekese, sest pidasin rohelist ala kollaseks ning suunda polnud loomulikult vaja vaadata(+15s). Juba teise minnes sain kuue minutiga Marili kätte - nägin kui punktist väljus. Esimene reaktsioon oli "Marili!? mida kuradit?" ja loomulikult see kõlas siis üle metsa. Marili vastus (mis muu see võinukski olla): "Ma tegin viga!" ... suur hämming ... Kolmandasse minnes läksin suuna vaatamisega natuke laisaks ja seetõttu kaldusin suts liiga paremale. Teine viga tuli üheksandasse, kus üritasin raiesmiku järgi punkti minna, kuid ei saanud midagi aru ja kaldusin väga vasakule ära. Veidi läks aega paika saamiseks. Viga umbes 30s. Ning kolmas viga jällegi vähesest suuna vaatamisest - kaheteistkümnendasse minnes kaldusin täiesti paremale ära (+30s). Kokku viga veidi üle minuti. Ühesõnaga esimene päev näitas, et suuna vaatamisega on mul suuri probleeme. 

2. päev

Rada: 6,0 km
Aeg: 51:54

Koht: 1./7

>> Tulemused

Metsa minnes tundsin end väga enesekindlalt. Kuna olid katsevõistlused Baltic Junior Cupile, siis otsutasin end võimalikult kokku võtta nii orienteerumis- kui ka jooksupoole pealt. Teades, et asi läheb palju rohelisemaks kui oli esimesel päeval, siis samas pidin suutma jääda piisavalt aeglaseks. Minu jaoks paras katsumus, sest pärast EMV lühirada ma lausa kardan (ja vihkan) rohelist metsa. Siiski peab tõdema, et kõige hullemini ei läinud. Vead tulid pigem valgemas metsas. Teise minnes kaldusin valesse lohku, sest ei pannud tee peale jõudes enda asukohta paika ja jooksin sellest lihtsalt üle. Nii ei tohi kunagi teha!!! (+40s) Seekord sain Marili kätte alles viiendasse minnes (kaks minutit oli vahet). Ning Daisyga kohtusin punktis (4 minutit vahet). Kuuenda läbisime kõik koos ning seitsmenda alguse samamoodi. Raiesmiku äärde jõudes ma lükkasin kuuenda käigu sisse, Marili jäi kuhugi maha ja Daisy läks teist variantipidi. Pärast suurt ragistamist ja väikest teejooksu punkti jõudes olin suht kindel, et Daisy on kusalgi lähedal. Samas jälle pühkisin mõtte ruttu peast ja keskendusin orienteerumisele. Et kaheksanda punkti veatult kätte saaks, tõmbasin kiiruse täiesti maha. Isegi kõndisin sinna minnes. Sellega kaotasin ligi pool minutit, kuid vähemalt sain punkti ilusti kätte. Kuni üheteistkümnendani läks väga ilusti. Kaheteistkümnenda punkti asukohaks lugesin kaardilt orvandi, seega tõttasin ruttu üle nina orvandisse. Teist korda pilgu kaardile viskasin, märkasin, et tegelikult ju täiesti nina peal (+30s). Jälle ei lugenud punkti täpset asukohta välja. Kes siis nii teeb? Oleks ju võinud juba Rootsist seda õppida, et legend on ka olemas ja punkti ei saa minna asukohta teadmata. Aga mis seal ikka. Enam seda viga ei tee. Kolmeteistkümnendasse punkti tegin tõenäoliselt vale valiku. Usun, et tunduvalt kiiremini oleks punkti saanud, kui oleks punktist otse tee peale tõmmanud. Poleks pidanud võsas ragistama absoluutselt kaarti vaatama (+15-25s). Kokku viga umbes 1:30. Kui suunavaatamine paigas, ei tohi kaardilugemist unustada!

3. päev
Rada: 6,1 km

Aeg: 55:59

Koht: 1./6

>> Tulemused

Kohutav. Absoluutselt kohutav päev, mets, võistlus. Jube. Joosta ei jõudnud, kaarti lugeda ei osanud, keskendumine puudus. 
Juba esimesse punkti tegin nii vale variandi kui vähegi võimalik. Koguaeg teadsin, kus olen, aga ei suutnud keskenduda ja kainelt mõelda, mitu korda seisin (+1:00). Teine läks enam-vähem. Kolmandasse tekkis juba mingi orienteerumistunne. Neljandasse pool teed valisin õigeid luhasid. Viindasse jooksin punktist mööda, jäin seisma, et noh, kuhu ma siis sattusin, kui punkti pole, vaatasin seljataha ja näedsa, punkt. Punktist väljudes omast arust vaatasin suunda, arvasin, et olen sihi peal. Siis tuli roheline, nii, kohekohe tuleb oja/kraav... ja ei tulnud. Vaatasin suunda, absoluutselt ei klappinud. Ragistasin siis rohelises, ei suutnud välja mõelda, kus olen. Teed, mille kõrvale ma rohelisse samasugust lõin endale, pidasin põhja-lõuna jooneks. Kuidagi kobamisi nägin raiesmikku. Alles nüüd sain aru, kus olen. Jõudsin ka ojani, mida oli võimatu ületada selle kohapealt. Lõpuks kui üle sain, ragistasin üle teise raiesmiku ja lõppude lõpuks jõudsin teele. JESS! Nüüd edasi lihtsalt lidusin. Vähemalt 4 min viga. Arvasin, et Laura (startis kaks minutit pärast mind) on kaugel-kaugel möödas ja tahtsin ta iga hinna eest kätte saada. Kuuendast punktist väljudes ma ei saanud mittemidagi aru. Kui kaardi suuna järgi paika panin, ei oleks nagu miski klappinud. Katsusin suuna järgi joosta seitsmendasse ja kaldusin paremale mättale ära (+1:00). Täiesti lõpp, kui vihane ma enda peale olin. Esimest korda elus vandusin kõvasti omaette metsas. Lihtsalt üldse ei saanud suunajooksudega sel päeval hakkama. Kaheksandasse minnes mõtlesin, et okei, nüüd saan hakkama, võtan rahulikult ja saan hakkama. Jõudsin kuhugi tee peale ja mul polnud halli aimugi, kus olen. Panin end kuidagi loovalt paika ja läksin punkti. Alguses panin küll mööda, aga soo järgi sain kähku paika ja punkti (+15s). Ahjaa ja Laura ei olnudki möödas, tegi sama punktiga suure paugu, millega minagi.
Kokku viga üle kuue minuti. Aga siiski võitsin. Vau! Vot selline tase meil Eestis ongi. 

>> Summaarsed tulemused.

Kokkuvõttes esimese ja teise päeva jooksuga saab suhteliselt rahul olla. Kolmanda päevaga pole absoluutselt rahul. Iga päevaga läksid sooritused küll kehvemaks, aga vähemalt suutsin järjepidevalt liidripositsiooni säilitada. 

13. august - KANEPI SPRINT

Asukoht: Kanepi
Rada: 3,1 km
Aeg: 20:51
Koht: 4./11
>> Tulemused

Meeletult raske oli joosta. Kokku tegin kaks viga ja kaks vale varianti. 

Teist ja kolmadat punkti ning kolmandat ja neljandat punkti ühendavad jooned katavad kaks väga olulist kohta ära. Esimese puhul aia nurgakese, mis on kinni, kuid samas sellest ei ole õieti aru saada (ainult eriti lähedalt uurides) ning teine joon värava, mis oli lahti. Mõlemal korral suutsin eksida. Kolmandasse minnes jooksin julgelt aeda sisse ning hakkasin väravat otsima kuni taipasin, et mida pole, seda pole. Ning neljandasse olin juba värava poole jooksmas kui märkasin, et see on kinni. Jooksin tagasi, tegin ringi ning nägin, et veidi edasi oli koht, kust pääses läbi. Kaks pettumust järjest (umbes +1:00 ja +0:50). 

Valed valikuvariandid suutsin teha mõlema pika etapiga. Kõigepealt kaheteistkümnendasse eelistasin sik-sakki joosta ilusa kaare asemel ning kuueteistkümnendasse minnes tõmbas rohkem heinamaa kui asfalt. (mõlemaga 15s).

Kokku viga veidi alla kolme minuti. Milline sprint! Totaalne põrumine. 

16.-21. august - SO-LAAGER

Ei ole jaksu midagi erilist kirjutada. Seega kirjutan ainult esimesest päevast ja kopeerin SO-blogisse kirjutatud kokkuvõtte.
Esimesel päeval olin kolmandat korda elus rullsuuskadel suusatamas ning esimest korda Tehvandil. Vot see oli katsumus! Tasakaaluhäireid oli rohkem kui rullsuusa ratas jõudis täistiire teha, aga muidu oli vägev. Olime terve trenni Piibega koos ja enne igat laskumist pidurdasime hoo maha ning läksime vääääga ettevaatlikult alla. Ühe tõusu üleval oli hüüumärk. Saime Piibega šoki (loe: naerukrambid), et kas tõesti me peame siit alla minema, see on ju eriti hull. Kuna laskumine oli kurviga, siis ei näinud ka kui kaugel ja kas see üldse kunagi lõppeb ning kui järsuks see läheb. Seisime ja naersime raja kõrval natuke aega. Lõpuks, kui alla läksime, siis selgus, et see oli kõige mõnusam laskumine ja üldse mitte ohtlik. Nice. Kui uuele ringile läksime, siis pärast üht laskumist avastasin, et Piibe on seljatagant kadunud. Läksin nii tagasi kui sain ja üritasin teda näha, aga tervet laskumist ei näinud ikkagi ja hakkasin juba ette kujutama, et ta kukkus väga hullult. Tegin käpet väikese ringi ja asusin teda otsima. Piibe kukkuski. Aga pooltki mitte nii hullult kui ma arvasin. Ta üritas enne laskumist seisma jääda, sest ei tahtnud alla lasta. Ja pm seistes kukkus külili kepi peale, mis läks siis loomulikult pooleks. Ja sommid nägid seda ... naer ... AGA see ei jäänud ainukeseks kukkumiseks. Vihma hakkas sadama ja teed läksid libedaks. Hakkasime ära minema ja kõige viimase laskumise all käis selja taga Piibe matsaki maha. Ja sellele järgnes karje .. minu poolt. Õnneks Piibega ei juhtunud midagi hullu. Püksid jäid terveks, ise jäi ka pm terveks (väike kriim kintsul). Järgmiste päevadega sai veel väga palju nalja. Teisel päeval sutsas aga Piibet herilane ning kuna ta on allergiline, siis jalg paisus väga suureks. Ja ta läks koju Tarvoga. Daisy jäi samuti haigeks ja läks koju ning nii ma jäin üksi sinna, Margusele. Ainult trennides liitusid Piret ja Even.

Laager oli igas mõttes väga kasulik:
1.Ellujäämiskursus Tehvandi rulliradadel sai läbitud. Õnnelikult! Mitte ühtegi kukkumist, kepimurdmist ega midagi sellist.
2.Kõik treeningud olid äärmiselt arendavad. Mitmeid häid ideid leidus, mis väärt kordamist.
3.Tehniliselt õigesti suusatamiseks sai palju väga olulisi punkte kõrvataha pandud.
4.Väga hea inglise keele praktika.
5.Tutvusringkond laienes.
Ja selle kõige juurde kuulus funfunfun. Super! Väga tahaks teinekordki nendega laagris olla.